Ruila mõisa ajalugu
Esimest korda on Ruila mõisa mainitud 1417. aastal, mil mõis kuulus Saksa Ordule ning aeg-ajalt resideerus siin Tallinna linnusekomtuur. Mõis on rajatud muinasaegsesse kultusepaika, millest annab aimu ka koolimaja külje all paiknev peaaegu maasse vajunud kultusekivi.
Keskaegne mõisahoone purustati 16. sajandil Liivi sõja ajal vene vägede poolt. Omaaegsele kindluselamule viitab tänini säilinud osa keskaegsest hoonest – pooleteise meetri paksune laskeavadega sein, mille varemetest on ümberehituste käigus kohaldatud jääkeldri vahesein. 1624. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Johann Ulrichile ning mõis jäi Ulrichite suguvõsa kätte mitmeks põlvkonnaks. 17. sajandil eraldati tolleaegsest suurest Ruila mõisast mitmed teised mõisad, nende hulgas Haiba mõis ja Laitse mõis. Kui Johann von Ulrichi neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga, läks mõis 1815. aastast Bremenite suguvõsa valdusesse ning kuni 1939. aastani kuuluski mõis Bremenitele.
Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahjusid, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset ahju, mis on senini töökorras.
Ruila mõisakompleksi kuuluvad peahoone, ait, tõllakuur, tallid, sepikoda ja park. Ruila tallides on võimalik nautida nii ratsutamist kui ka vankrisõitu ning huvilistele korraldatakse ekskursioone. Ruila koduloomuuseumis on võimalik tutvuda unikaalsete materjalidega kooli ja ümbruskonna ajaloo kohta.
Kindlasti tasub Ruilas olles külastada ka Kääbaste mäel asuvat Ukukivi, mis on tuntud ka Ruila Lossikivi, Neitsikivi, Lindakivi ja Kalevipoja põllekivina. See on Eesti suurim ohvrikivi, mille ohvrilohu läbimõõt on ligi 40 cm.
Projekti "Unustatud mõisad" raames korraldatakse Ruila mõisas külastuspäevi ja suviti toimuvad Ruila Tallis ratsavõistlused.
Esimest korda on Ruila mõisa mainitud 1417. aastal, mil mõis kuulus Saksa Ordule ning aeg-ajalt resideerus siin Tallinna linnusekomtuur. Mõis on rajatud muinasaegsesse kultusepaika, millest annab aimu ka koolimaja külje all paiknev peaaegu maasse vajunud kultusekivi.
Keskaegne mõisahoone purustati 16. sajandil Liivi sõja ajal vene vägede poolt. Omaaegsele kindluselamule viitab tänini säilinud osa keskaegsest hoonest – pooleteise meetri paksune laskeavadega sein, mille varemetest on ümberehituste käigus kohaldatud jääkeldri vahesein. 1624. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Johann Ulrichile ning mõis jäi Ulrichite suguvõsa kätte mitmeks põlvkonnaks. 17. sajandil eraldati tolleaegsest suurest Ruila mõisast mitmed teised mõisad, nende hulgas Haiba mõis ja Laitse mõis. Kui Johann von Ulrichi neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga, läks mõis 1815. aastast Bremenite suguvõsa valdusesse ning kuni 1939. aastani kuuluski mõis Bremenitele.
Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahjusid, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset ahju, mis on senini töökorras.
Ruila mõisakompleksi kuuluvad peahoone, ait, tõllakuur, tallid, sepikoda ja park. Ruila tallides on võimalik nautida nii ratsutamist kui ka vankrisõitu ning huvilistele korraldatakse ekskursioone. Ruila koduloomuuseumis on võimalik tutvuda unikaalsete materjalidega kooli ja ümbruskonna ajaloo kohta.
Kindlasti tasub Ruilas olles külastada ka Kääbaste mäel asuvat Ukukivi, mis on tuntud ka Ruila Lossikivi, Neitsikivi, Lindakivi ja Kalevipoja põllekivina. See on Eesti suurim ohvrikivi, mille ohvrilohu läbimõõt on ligi 40 cm.
Projekti "Unustatud mõisad" raames korraldatakse Ruila mõisas külastuspäevi ja suviti toimuvad Ruila Tallis ratsavõistlused.